ARMOUR Koorikud

Posted on

7. aprillist alates võib Kiek in de Köki kaitsetorni galeriis näha eesti noorema põlvkonna ehte- ja sepakunstnike loodud kehaehteid ja -objeke, kaasaegseid tõlgendusi ajaloolisest soomusrüüst või turvisest.

Näituse ARMOUR idee sündis Kiek in de Köki suurtükitorni ajalooliste müüride vahel, mis on endasse salvestanud erinevate emotsioonide tulva. Ent siin on veel küllaldaselt ruumi tänapäevastele konfliktidele. Milline on aja möödudes ihu külge kasvanud turvise olemus? Kas lisab see kindlustunnet või hoopis ängistab? Millist taktikat eelistada, kas asuda rünnakule või püsida kaitsepositsioonidel? Kes lahkub lahingust kilbiga, kes kilbil?

Kahekümne viiel kunstnikul avaneb võimalus kaasa rääkida ühiskonda pinevil hoidval teemal, kas ja kuidas on saavutatav indiviidi ja kogukonna kaitstuse tunne ning kelle eest tuleks meid ikkagi kaitsta.

Otseses tähenduses inimmõõdulisel näitusel kohtab nii ootamatuid materjalikäsitlusi, enese- ja sotsiaalkriitilist lähenemist kui ka filosoofilisemaid mõtisklusi inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhetest. Näitus jääb avatuks 14. maini.

————————————————-

Koorikud
2017
Materjalid: liiv, kuld 750, värv, tekstiil

Koorik on kaitsekiht, mis kasvab ajaga paksemaks. Väline keskkond kriibib ja survestab ning koorik kasvab, et kaitsta tuuma. Kasvamine toimub millegi arvelt. Kiht kasvab kihi alla ja õrnale sisule jääb ruumi aina vähem — see pressitakse tihedamaks ning väiksemaks muutudes järjest hinnalisemaks.
Turvise ehk kaitse vajamise teema on tuttav kõigile inimestele. Nagu ka välisest survest tingitud muutused meis endis. Minu tõlgenduse kohaselt toimub see protsess mõlemat pidi, nii kaotades kui võites.
Materjalivalikus olen lähtunud oma varasemale loomingule omasest materjalist — liivast, kuna see on korraga nii habras kui ka tugev.

 

Shells
sand, gold 18K, paint, textile
2017

A shell is a protective layer which grows ever thicker with the passing of time. The outer environment scratches and pressurises, while the shell proliferates so as to protect the nucleus. This growth happens at the expense of something else. Layer after layer is formed under yet more layers and the fragile contents are left with less and less room — these contents are compressed into a tighter and smaller unit which becomes increasingly more precious.
We are all familiar with the need for an armour, that is to say, protection. We also know about changes within ourselves, conditioned by exterior pressures. My interpretation is that this process works both ways, loosing and winning alike.
My selection of materials was based on a material used in my earlier work — sand, which is at the same time fragile and strong.